Elu ootamatud kingitused Ungari kastmes

​

Tere, Reader!

Mõni päev lihtsalt kisub kiiva. Astud voodist vale jalaga välja ja kogu päev tundub nagu väike seeria viperusi.

Aga kas see tähendab, et päev ongi kohe hukas? Tuleb lihtsalt hambad ristis üle elada?

Mitte ilmtingimata.

Eelmisel nädalal käisin väiksel nostalgiareisil oma vanas kodus Ungaris. Neile, kes pole mu viimaste aastate käikudega kursis, elasime perega kaks aastat Budapesti lähistel ning selle aasta veebruaris kolisime tagasi Itaaliasse. Ungari oma Kesk-Euroopa võlu, kultuuride segu ja ajaloohõnguga jäi mulle väga südamesse.

Need kolm päeva üksi reisimist olid kui pilguheit eemalt oma igapäevaellu - võimalus hinnata kõike uues valguses, pisut oma sisemaailma korrastada ja vaikselt Madjaritemaaga hüvasti jätta, et edasi liikuda.

Aga miks ma siis seda kirja alustasin "kiiva kiskuvast päevast"?

Vastus: palju oleks võinud viltu minna... kui ma poleks õigel hetkel midagi taipanud.

🔥 Kõik juhtub põhjusega ja minu kõrgemaks hüvanguks.

Isegi, kui ma seda kohe ei näe.

Nagu mainisin, Ungari on segu kontrastidest. Ühest küljest rikkalik kultuur, soe suhtumine eestlastesse kui soome-ugri sugulastesse. Teisest küljest rohmakas klienditeenindus ja räsitud äärelinnad.

Nii ei tulnudki erilise üllatusena, kui idabloki mõjutusi edasi kandev eakam bussijuht "lasi üle" minu nõudepeatuse, ja pidin kaasa tegema mõttetu linnatiiru, mis polnud üldse plaanis. (Error nr 1!)

Olin juba valmis oma õigust taga nõudma ja kesised kuid visad ungari keele oskused käiku laskma, et onule lõpp-peatusesse jõudes klienditeenindust õpetada, aga õnneks tajusin:

• See targutamine ei viiks kuhugi! Mina ei saa peatust tagasi ja tema ei muutu. Niisiis lasin pinge vabaks ja vaatasin põnevusega aknast välja. Tellimata 15-minutiline linnatuur? Miks mitte!
• Ja mis siis, kui see väike viperus juhtus põhjusega? Räägitakse ju näiteks inimestest, kes on jäänud rongist maha ja seeläbi pääsenud eluohtlikust õnnetusest.

Otsustasin, et jätkan oma reisi kellavaba kulgemist ja jälgin uudishimuga, kuhu see seik mind välja viib. ❤️

Ja juhtuski nii, et pärast tuli veel riburada väikseid, aga hästi toredaid seikasid!

Esiteks sattusin tänavatoidukioski peale, mida ma oma plaanitud nõudepeatuses bussist maha tulles poleks suure tõenäosusega tähele pannud. Kuna nälg hakkaski näpistama, siis haarasin kaasa tradisioonilise juustu-hapukoore langos'i, mis hotellituppa jõudes nahka pista. (Langos on lahtine friteeritud pirukas. Selle tervislikkus on küsitav, aga maitsvad asjad ei olegi enamasti dieettoidud. 🤭)

Jõuan hotelli. Teen check-in'i. Astun oma tuppa, et lõpuks jalga puhata. Error nr 2!

Tuppa sisenedes on kohe tunda, et keegi on seal (suitsuvabas toas!) suitsetanud. Kuna ma ise ei tee suitsu, siis tunnen kohe, kui seintesse on jäänud sigarettide lõhna. See on väga häiriv ja sellises kohas ei sooviks ma kohe kindlasti oma hinnalisi endale võetud hetki veeta.

Eelmisest bussi "errorist" olin jäänud universumi-usaldamise-režiimi. Seega, ei mingit ärritumist. Jalutasin rahulikult tagasi registratuuri ja palusin uut tuba. Katse 2 👀

Ja oh sa imet! Nüüd astusin hoopis oma algselt broneeritud pisikese standardtoa asemel Doonau jõe vaatega ruumikamasse tuppa. Olin täiesti pingutamata saanud omale toa upgrade'i! Jess!!!

Me ei tea kunagi, miks mingi asi lõppkokkuvõttes hea on. Seepärast pole ka mõtet end liigselt häirida lasta, kui elu alati päris plaanipäraselt ei lähe. Meie võime plaane teha, aga elul on ikka omad käigud - tihti isegi paremad kui ise välja mõelda suudaks!

Niisiis, suur aitäh, onuke bussijuht, et sa mind seal peatuses bussist välja ei lasknud!🙏

Ilusat jaanipäeva!

Maris

​​​