Ela ja aja oma rida

​

Tere, Reader!

Mõni aeg tagasi jäi mulle sotsiaalmeedia avarustes silma üks foto:

Start mind your own business!

Kuna viimase aasta jooksul on mu fookuses olnud oma ettevõtte rajamine, siis jäi see lause - „Aja oma rida“ - eriti kõlama.

Mõistsin, et minu eesmärgi taga oli olnud tugev vastandumine nö palgatööle, mida olin aastaid pidanud oma piinade algallikaks. Olin oma heaolu paljuski defineerinud läbi tööelu. Kui traditsiooniline töö ei pakkunud seda, mida lootsin, siis tundus loogiline, et vastus peitub ettevõtluses: 1 + 1 = 2. Korporatsioonitöö vs. vabadus ja loovus oma tingimustel. Lihtne… või kas ikka on?

Jagades oma teekonda ja Human Designi vaadet avalikult, olen mõistnud, et igal medalil on kaks poolt. Jah, ettevõtlus pakub vabadust, paindlikkust, võimalust end autentselt väljendada, aga ainult siis, kui oled iseendale hea peremees. Ja see on vahel kõige raskem ülesanne üldse!

Üksi asju ajades ei ütle keegi sulle, mida ja kuidas teha (mis on tore!), aga samal ajal jätab see palju ruumi takistavatele kõhklustele ja mõttemürale. Olen märganud, et mingitel perioodidel toetun tugevalt oma defineeritud südamekeskuse tahtejõule ja sihikindlusele (loe lähemalt südamekeskuse meelespeast "Luba mitte lubada" siit): vahel lausa selle läbisuruvale kvaliteedile, mis oma ekstreemsuses riskib kalduda liialdatud varjuküljeks. Teiselt poolt ego pehmendades, tuleb mängu mõnus voolavus, kuid ilma õige tasakaalu leidmiseta, võib kaduda struktuur, tähtajad... tulemused.

Sest me oleme õppinud töötama "tulemuslikult". Äril peaks ju ikka mingi point olema: see peaks alati kasvama, olema nähtav, tooma tulu. Nii ütleb ratsionaalne mõistus. Aga mida ütleb Human Design või holistilisem tunnetus - see, millele ma tegelikult soovin toetuda?

Generaatorina on minu peamine kompass loominguline rahulolu ja elurõõm. Positiivsed tulemused ei ole eesmärk omaette, vaid loovuse ja autentsuse loomulik tagajärg.

Õnneks on neid üllatavaid hetki viimase aasta jooksul olnud, kus olen tegutsenud ilma ootusteta, puhtast lustist. Näiteks (hetkel pausil olevat) HD Raamatuklubi kokku kutsudes, poleks ma osanud uneski näha, et saame grupikõnes rääkida Eesti tähtsaima HD raamatu autoriga Elena Koiduga.

Mugavustsoonist välja tulemist nõudvad ja hirme ületavad sammud on viinud tähendusrikaste uute tutvusteni, sügavmõtteliste ja vahetute vestlusteni, aga ka täiesti uuel tasemel suheteni pikaaegsete sõpradega, kellega polnud ammu suhelnud.

Tõsi, seesugune orgaaniline, loomulik arengustrateegia ei ole just kiireim tee hiilgavaks ettevõtjaks saamisel. Eriti, kui ettevõtlus moodustab vaid killukese muudest eluvaldkondadest - pere, väikeste laste eest hoolitsemine, igapäeva toimetused. Ükskõik, kui heas kohas ma "külluse energias" ka olla ei võiks, siis praktikas tähendab see, et minu äritegevus panustab hetkel pere-eelarvesse üsna tagasihoidlikult.

Niisiis olen hakanud mõtlema, et elu ei ole must-valge! Ehk pole valida vaid palgatöö või ettevõtluse vahel?

Äkki on kuskil kolmas tee?

Üleüldse kipume end piirama sellega, mida täna ette kujutada suudame. Aga mis siis, kui homme avaneb veel parem võimalus, millest me isegi unistada poleks osanud?!

Kui suudame olla truud iseendale ja teha valikuid südamega, st "ajada oma rida", siis võib ehk isegi tavatöö naudingut pakkuda. Või sünnib hoopis midagi tõesti uut avastades portfoolio karjääri mängumaid.

Lõppude lõpuks polegi oluline ju see, mida sa teed, vaid mis tundega sa seda teed.

Kaunist kulgemist!

Maris

​​​